380 petameetrit!
Koopa udukogu on nõrk hõõguva gaasi pilv, kus tekivad uued tähed ja mis asub Maast ligikaudu 2 400 kuni 3 000 valgusaasta kaugusel Kefeuse tähtkujus. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga; see on umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. NASA annab udukogu ulatuseks ligikaudu 40 valgusaastat ehk 380 triljonit kilomeetrit. Nimi pärineb tumedast avausest, mida raamib helge gaasikaar ja mis näeb välja nagu koopasuu.
Koopa udukogu on emissioonudukogu, gaasipilv, mis kiirgab ise valgust. Helge kaar koopasuus on H II piirkond, kus vesinik hõõgub, sest tähevalgus on selle aatomitelt elektronid lahti rebinud. Udukogu on nõrk ja hajus, mistõttu on selle servi raske kindlaks määrata.
Udukogu suurus sõltub ka selle kaugusest, mis on ebakindel. NASA hinnangul on see ligikaudu 3 000 valgusaasta kaugusel, ümbritseva tähetekkepiirkonna uuringutes kasutatakse aga umbes 2 400–2 600 valgusaastat. 1959. aasta kataloogis on udukogu taevas 60 kaareminuti ehk 1 kraadi laiune, kusjuures kaareminut on 1/60 kraadist. 2 400 valgusaasta kauguse korral on see umbes 42 valgusaastat ja 3 000 valgusaasta korral umbes 52.
Koopa udukogu on osa suuremast külma gaasi ja tolmu pilvest, mille nimi on Cepheus B. Helge kaar tähistab selle pilve serva, kus see on vastamisi noorte kuumade tähtede rühmaga. Üks neist, massiivne täht nimega HD 217086, valgustab kaart pilvest väljastpoolt.
Arvatakse, et selle tähe kiirgus loob ka uusi tähti. Kiirgus saadab pilve survelaine, mis pressib gaasi kokku tähtedeks, ning samal ajal keedab ära pilve välimised kihid.
NASA röntgenobservatooriumi Chandra ja kosmoseteleskoobi Spitzer vaatlused toetavad seda ideed. Cepheus B sees olevad tähed on umbes 1 miljoni aasta vanused ja 70–80%-l neist on veel gaasi- ja tolmuketas, kus võivad tekkida planeedid. Kaugemal on tähed 2–3 miljoni aasta vanused ja veel kaugemal 3–5 miljoni aasta vanused; neil vanematel tähtedel on kettaid vähem. Sellist mustrit ootavad astronoomid siis, kui tähtede sünni laine liigub pilve sisse.
Koopa udukogu paistab umbes 8. tähesuurusega heleduse skaalal, kus väiksemad arvud tähendavad heledamat. Selle valgus on hajutatud õhukeseks ja vähese kontrastiga, mistõttu on see üks kõige raskemini leitavaid objekte Caldwelli kataloogis, kus see on number 9. Esimene teadaolev kirje pärineb 1959. aastast, kui astronoom Stewart Sharpless tuvastas udukogu taevaülevaatuse fotodel ja kandis selle oma teise H II piirkondade kataloogi numbrina 155, andes sellele nime Sh2-155.
1995. aastal pildistas Hubble'i kosmoseteleskoop udukogu väikest osa koopasuu lähedal. Astronoomid otsisid selle noorte tähtede ümbert planeete moodustavaid kettaid, sarnaseid neile, mida Hubble oli leidnud Orioni udukogust.