1.4 terameetrit!
VV Cephei A on punane ülihiid, tohutu ja jahe täht, ning Kefeuse tähtkujus asuva varjutuspaari VV Cephei kahest tähest suurem. Iga 20,3 aasta järel liigub see oma väikese kuuma kaaslase eest mööda ja varjab seda kauem kui aasta. Selle suurus on ebakindel: 2018. aasta uuringus kasutati raadiust, mis on umbes 1 000 korda Päikese raadius, mistõttu on täht umbes 1,4 miljardit kilomeetrit lai. Varasemad selle varjutusi uurinud uuringud leidsid, et see on veelgi suurem.
VV Cephei A varjab oma kaaslast, mistõttu selle suuruse saab leida kahe tähe orbiidi põhjal. Võti on selles, kui kaua kaaslane varjatuks jääb. 1971. ja 1977. aastal avaldatud uuringutes saadi raadiusteks 1 200 ja 1 600 Päikese raadiust ning 1980. aasta uuring määras ülempiiriks 1 900. Nende arvude järgi oleks täht 1,7–2,2 miljardit kilomeetrit lai ja enimalt 2,6 miljardit.
Tulemused sõltuvad orbiidi kaldest, mida täpselt ei teata, ning sellest, kuidas tähe serv on määratletud. 2018. aastal kasutas viimast varjutust uurinud rühm väiksemat raadiust, umbes 1 000 Päikese raadiust. Tähe kaugusel põhinev 2019. aasta hinnang andis vaid umbes 390 Päikese raadiust. Kuid selliste tähtede puhul mõõdetud kaugused on ebausaldusväärsed, sest nende orbitaalliikumine ja suur suurus mõjutavad mõõtmist.
VV Cephei A on samuti muutlik täht. Nagu teised punased ülihiidud, muutub selle heledus iseenesest, põhiperioodiga umbes 150 päeva.
2018. aastal oli VV Cephei taevas heledaim teadaolev varjutuspaar, mille osaks on niisugune punane ülihiid. Selle kaaslane on kuum täht, mida astronoomid nimetavad varajast tüüpi B-täheks, ja mille raadius on ülihiiu omast palju väiksem. 1977. aastal avaldatud uuring leidis, et kummagi tähe mass on umbes 20 korda suurem kui Päikese mass. Need kaks liiguvad piki venitatud, ovaalset orbiiti ja nende keskmine vahekaugus on umbes viis korda ülihiiu raadius.
Viimane täielik varjutus algas 2017. aasta oktoobris ja kestis umbes poolteist aastat. Järgmine on oodata umbes 2038. aastal. Kuna kaaslane paistab läbi ülihiiu välimiste kihtide, kui see nende taha liigub, annavad varjutused astronoomidele võimaluse uurida punase ülihiiu atmosfääri ja tuult.
Ülihiid heidab gaasi minema aeglase tuulega, mille kiirus on umbes 20 kilomeetrit sekundis, ja kaotab umbes ühe Päikese massi jagu massi iga 670 000 aastaga. Osa sellest gaasist langeb kaaslasele, kus see helendab eredalt vesiniku punases valguses. 1997. aasta novembris tegi Hubble'i kosmoseteleskoop esimesed ultraviolettvaatlused ühest süsteemi täielikest varjutustest ja jälgis süsteemi kuni 2003. aastani.