970,000,000 kilomeetrit!
Antaares on punane ülihiid, hiiglaslik ja suhteliselt jahe täht oma elu hilises järgus. See paistab punasena Skorpioni tähtkuju südames. Antaarese läbimõõt on umbes 970 miljonit kilomeetrit, ligikaudu 700 korda Päikese läbimõõt. See on tähe nähtava pinna laius ja see võib erineda tegelikust kuni viiendiku võrra, sest tähe kaugus on ebakindel.
Tähe laius arvutatakse kahe mõõtmise põhjal: kui laiana ta taevas paistab ja kui kaugel ta asub. Antaarese näivat laiust on mõõdetud Tšiilis asuva Very Large Telescope'i interferomeetriga. See ühendab mitme teleskoobi valguse, et näha peenemaid detaile, kui ükski neist üksi suudab. Keiichi Ohnaka juhitud rühm mõõtis selle suuruseks veidi rohkem kui 37 kaaresekundi tuhandikku, kusjuures kaaresekund on 1/3 600 kraadi.
Kaugus tuleneb tähe parallaksist, tähe asendi pisikesest nihkest, kui Maa liigub ümber Päikese. Selle järgi asub Antaares umbes 550 valgusaasta kaugusel; valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Nende kahe mõõtmise põhjal leidis Ohnaka rühm 2013. aastal, et Antaares on 680 korda laiem kui Päike ehk umbes 950 miljonit kilomeetrit. 2017. aastal esitas Euroopa Lõunaobservatoorium, mis interferomeetrit haldab, laiuseks umbes 700 Päikese laiust.
Parallaks on väike ja raskesti mõõdetav, seega võib kaugus olla kõikjal umbes 470 ja 670 valgusaasta vahel. Selle vahemiku piires tähendab sama näiv laius tähte, mille läbimõõt on umbes 820 miljonit kuni 1,15 miljardit kilomeetrit. Tähe eredus muutub aeglaselt ja ebakorrapäraselt, kuid kaks laiuse mõõtmist, mis tehti aasta vahega, 2009. ja 2010. aastal, ühtisid 0,2% piires.
Punased ülihiidud tekivad tähtedest, mis on sündinud 9–40 Päikese massiga. Antaares alustas tõenäoliselt umbes 15 Päikese massiga ning on sestsaadik heitnud endast umbes kolme Päikese jagu ainet, jäädes umbes 12 Päikese massiga. Ohnaka 2013. aasta uuring hindas tähe vanuseks 11–15 miljonit aastat. Eeldatavasti lõpetab Antaares oma elu supernoovana, massiivse tähe plahvatusena.
Antaaresel on kaaslane, palju kuumem täht, mis paistab taevas umbes 2,7 kaaresekundi kaugusel. Need kaks tähte tiirlevad üksteise ümber ligikaudu kord 2 700 aasta jooksul. Kaaslane võimaldab astronoomidel üsna täpselt mõõta, kui kiiresti Antaares massi kaotab.
2017. aastal kasutas Ohnaka rühm interferomeetrit, et koostada esimene kaart sellest, kuidas gaas liigub mõne teise tähe kui Päikese atmosfääris. Kaart näitas hiiglaslikke gaasitükke, mis tõusevad ja langevad kiirusega kuni umbes 20 kilomeetrit sekundis, atmosfääris, mis ulatub umbes 1,7 tähe raadiuse kauguseni. Rühm jõudis järeldusele, et konvektsioon, kuuma gaasi tõus ja jahedama gaasi vajumine, ei suuda neid liikumisi üksi seletada.
Ka nähtav pind on pidevas liikumises. 2025. aastal tegid astronoomid sellest spektropolarimeetria abil esimesed pildid; see meetod mõõdab igal lainepikkusel suunda, milles tähe valguslained võnguvad. Piltidel on näha konvektsioonirakke, mis kestavad mitu kuud. Suurimate läbimõõt, umbes 30% tähe raadiusest, on peaaegu Maa ja Päikese vaheline kaugus.