How big is Tarantli udukogu?

Tarantli udukogu on hiiglaslik hõõguva gaasi pilv, kus tekivad uued tähed. See asub Suures Magalhãesi pilves, väikeses galaktikas, mis tiirleb ümber Linnutee, umbes 160 000 valgusaasta kaugusel Maast. Udukogu läbimõõt on umbes 1 000 valgusaastat. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga, ehk umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. 2026. aasta seisuga on udukogu eredaim teadaolev tähetekkepiirkond Kohalikus galaktikarühmas, galaktikate perekonnas, kuhu kuulub ka Linnutee.

Suurus

Udukogul puudub terav serv. Tarantli udukogu hõõguv gaas, kuumad tähed ja soe tolm levivad mitmesaja parseki ulatuses. Parsek on umbes 3,26 valgusaastat.

2019. aasta ülevaates antakse udukogu raadiuseks taevas umbes 10 kaareminutit. Kaareminut on kraadi kuuekümnendik. Udukogu kaugusel, mis on umbes 50 000 parsekit, on see raadius 150 parsekit. Seega on udukogu läbimõõt umbes 300 parsekit ehk 980 valgusaastat.

Ka teised mõõtmised annavad sarnase suuruse. Hiiglaslike tähetekkepiirkondade uuring, mida võetakse kokku samas ülevaates, leidis läbimõõduks 370 parsekit ehk umbes 1 200 valgusaastat. NASA Chandra röntgenikeskus kirjeldab udukogu läbimõõduna umbes 1 100 valgusaastat.

Udukogu eredaim osa, mida nimetatakse NGC 2070-ks, on läbimõõduga umbes 40 parsekit (130 valgusaastat). Selle südames asub R136, noorte tähtede tihe parv, mille läbimõõt on vaid umbes 2 parsekit (6,5 valgusaastat).

Suuruste võrdlused

Maalt vaadates on udukogu umbes 20 kaareminutit lai, umbes kaks kolmandikku Kuu täisketta laiusest.
Kui Päike oleks kahandatud korvpalli suuruseks, oleks Tarantli udukogu läbimõõt umbes 1,6 miljonit kilomeetrit, umbes neli korda suurem kui Maa ja Kuu vaheline kaugus.
Uuringus, kus hiiglaslikke tähetekkepiirkondi mõõdeti samal viisil, on Tarantli udukogu peaaegu kaks korda laiem kui Kiilu udukogu ja kiirgab hõõguva vesiniku valgust umbes 19 korda rohkem.
Seda ultraviolettvalgust, mis paneb gaasi hõõguma, kiirgab udukogu umbes tuhat korda rohkem kui Orioni udukogu.
Udukogu on umbes kolm korda laiem kui Barnardi silmus, Orioni tähtkujus asuv nõrk hõõguva gaasi kaar.

Tähed, mis udukogu valgustavad

Tarantli udukogu hõõgub, sest kuumad ja massiivsed noored tähed uputavad selle ultraviolettvalgusse, mis rebib udukogu vesinikuaatomitelt elektrone. Suurem osa sellest valgusest pärineb NGC 2070 tähtedelt, sealhulgas selle keskmes asuvalt parvelt R136.

R136 on kuni 2 miljonit aastat vana. Parve heledaimate tähtede uuringud hindavad nende massiks 150–300 Päikese massi ja 2019. aasta ülevaade nimetas neid seni tuvastatud kõige massiivsemateks tähtedeks. Sellised hinnangud on ebakindlad ning oleksid väiksemad, kui mõni neist tähtedest peaks osutuma kaksiktäheks.

Tähtede teke algas siin umbes 25 miljonit aastat tagasi ja saavutas haripunkti mõni miljon aastat tagasi. Hodge 301, vanem parv umbes 45 parsekit (150 valgusaastat) R136-st, on 20–30 miljonit aastat vana. Supernoovad, plahvatused, mis tähistavad massiivse tähe surma, on Hodge 301 ümbrusest tõenäoliselt juba suurema osa gaasi minema pühkinud. Umbes 90 parsekit (290 valgusaastat) R136-st asub tähtede rühm NGC 2060, kus on pulsar, kiiresti pöörlev tuum, mis jääb alles massiivse tähe plahvatades, ning supernoova jäänused.

Nimi ja avastamine

Astronoom Nicolas-Louis de Lacaille registreeris udukogu esimesena 1751. aastal. Udukogu on piisavalt hele, et seda lõunapoolkeralt palja silmaga näha, Kuldkala tähtkujus. Nimi tuleb udukogu pikkadest tolmustest kiududest, mis teleskoobipiltidel meenutavad ämbliku jalgu. Astronoomid nimetavad seda ka 30 Doradus.