4.4 eksameetrit!
Kiilu tähtkuju suur udukogu, mida tavaliselt nimetatakse Kiilu udukoguks, on hiiglaslik hõõguva gaasi ja tolmu pilv lõunapoolses Kiilu tähtkujus. See asub Maast umbes 7 500 valgusaasta kaugusel, kusjuures valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Selles tekib uusi tähti ning seal on ka mõned kõige massiivsemad teadaolevad tähed. Udukogu hõõguv gaas ulatub olenevalt sellest, kui hämarat hõõgust arvesse võetakse, umbes 390–650 valgusaasta peale.
Udukogu servad hajuvad järk-järgult, mistõttu avaldatud suurused erinevad palju. ESO ehk Euroopa Lõunaobservatoorium kirjeldab selle ulatuseks umbes 100 valgusaastat ja NASA annab umbes 300 valgusaastat. Hämarat välimist gaasi hõlmavad mõõtmised annavad suuremaid väärtusi.
Pika säriajaga pildid näitavad hõõguva gaasi kiude ja mulle, mis ulatuvad üle 3 kraadi taevast. See on üle 120 parseki, kusjuures parsek on umbes 3,26 valgusaastat, ehk üle 390 valgusaasta. Linnutee ja lähedaste galaktikate hiiglaslike hõõguvate gaasipilvede võrdlus märgib udukogu läbimõõduks umbes 200 parsekit ehk 650 valgusaastat. See väärtus on märgitud ebakindlaks.
Ülal näidatud suurus, 4,4 eksameetrit, on 4,4 × 1018 meetrit, kusjuures 1018 on üks, mille järel on 18 nulli. See on umbes 465 valgusaastat, mis jääb mõõdetud vahemikku. Udukogu kaugus on teada umbes 2% täpsusega. Astronoomid arvutasid selle välja peamiselt Homunculuse udukogust, gaasipilvest, mis paisub udukogu südame lähedal asuvast tähest Eta Carinae. Selleks võrreldi, kui kiiresti pilv taevas kasvab ja kui kiiresti selle gaas liigub.
Eta Carinae on vähemalt kahest tähest koosnev süsteem. Suurema tähe mass on umbes 100 Päikese massi ja see kiirgab umbes 5 miljonit korda rohkem valgust kui Päike. 1840. aastatel puhkes see ereda sähvatusena ja oli mõned aastad öötaeva heleduselt teine täht, 1870. aastateks oli see aga tuhmunud nähtamatuks. Selle purske ajal paiskas täht välja üle 10 Päikese massi jagu gaasi, millest tekkis Homunculuse udukogu.
Nii massiivsed tähed elavad vaid umbes 3 miljonit aastat, enne kui plahvatavad supernoovadena, see tähendab massiivsete tähtede plahvatustena. Eta Carinae plahvatab tõenäoliselt astronoomilise mõõdupuu järgi lähitulevikus. Kiilu udukogus oodatakse järgmise 1–2 miljoni aasta jooksul mitut supernoovat.
Udukogu hõõgub oma kõige kuumemate ja massiivseimate tähtede ultraviolettvalguse tõttu. Praegu valgustavad seda peamiselt 65 väga kuuma tähte, mida nimetatakse O-tüüpi tähtedeks. Enamiku udukogu eluea jooksul kiirgasid selle tähed vesinikku hõõgama panevat ultraviolettvalgust umbes 150 korda rohkem kui Orioni udukogu tähed.
See kiirgus koos tähtede tuultega pressib ümbritsevaid külma gaasi pilvi kokku. Selle tõttu hakkavad udukogu servades tekkima uued tähed, samas kui sama kiirgus aurustab pilvi, millest nad tekivad. Nicolas-Louis de Lacaille avastas udukogu 1752. aastal Hea Lootuse neemelt.