How big is Homunculuse udukogu?

Homunculuse udukogu on gaasi- ja tolmupilv, mille hiiglaslik kahendtäht Eta Carinae paiskas endast välja 1840. aastatel toimunud tohutu purske ajal. Udukogul on kaks ümarat sagarat, üks tähe ühel ja teine teisel pool, ning selle pikkus ühe sagara tipust teise tipuni on umbes 6,5 triljonit kilomeetrit. See on umbes 0,7 valgusaastat; valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga, umbes 9,46 triljonit kilomeetrit.

Suurus

Kumbki sagar on õhuke õõnes mull. 2006. aastal kaardistas astronoom Nathan Smith nende tegeliku kolmemõõtmelise kuju, mõõtes helendavate vesiniku molekulide kiirusi üle kogu udukogu. Ta leidis, et kumbki sagar ulatub tähest udukogu telje suunas umbes 21 700 astronoomilise ühikuni ja on kuni umbes 20 000 astronoomilist ühikut lai. Üks astronoomiline ühik on Maa keskmine kaugus Päikesest, umbes 150 miljonit kilomeetrit.

Maalt vaadatuna on udukogu umbes 18–20 kaaresekundit pikk; kaaresekund on 1/3 600 kraadist. Nurga muutmiseks pikkuseks on vaja teada kaugust. Sama uuring hindas kauguseks umbes 7 700 valgusaastat, pluss-miinus umbes 2%. Kaugus selgub udukogust endast: selle paisumist saab mõõta nii risti vaatesihiga kui ka Maa suunas või Maast eemale ning sümmeetrilise kuju korral peavad need kaks tulemust kokku langema.

Sagarate väliskest on vaid umbes 300–600 astronoomilist ühikut paks, mis on 2–3% nende raadiusest. Suurem osa udukogu massist asub selles kestas ning udukogu kui terviku mass on rohkem kui 10 korda suurem Päikese massist.

Suuruste võrdlused

Otsast otsani on udukogu umbes 43 000 korda pikem kui keskmine kaugus Maast Päikeseni.
Udukogu pikkus on umbes kaks kolmandikku valgusaastast.
Udukogu on umbes 3,6 korda pikem kui Proxima Centauri ja Alpha Centauri A vaheline kaugus.
Kui Päike oleks kahandatud korvpalli suuruseks, oleks Homunculus umbes 1 100 kilomeetrit pikk.
Sagarate tipud liiguvad väljapoole kiirusega umbes 650 kilomeetrit sekundis. Sellise kiirusega läbiks miski Maa ja Kuu vahelise kauguse umbes 10 minutiga.

Suur purse

Eta Carinae oli 19. sajandi alguses nõrk ja tähelepanuta jäänud täht, kuid selle heledus kasvas pidevalt. 1843. aasta aprilliks oli see taeva heleduselt teine täht, heledam oli vaid Siirius, mis on Maale peaaegu tuhat korda lähemal. Seejärel Eta Carinae tuhmus ja 20. sajandiks ei olnud seda enam ilma teleskoobita näha. Astronoomid nimetavad seda purset Suureks purskeks.

Homunculuse kasvukiiruse mõõtmised näitavad, et selle gaas paiskus välja umbes 1847. aastal, purske keskel. Täht jäi ellu ja on pimedal ööl taas palja silmaga nähtav. Astronoomid ootavad, et selle kahest tähest suurem plahvatab millalgi tulevikus supernoovana, see tähendab plahvatusena, mis lõpetab väga massiivse tähe elu.

Kuidas udukogu oma nime sai

Aastatel 1900–1930 märkasid astronoomid Eta Carinae vahetus läheduses väikesi objekte, mis oli esimene märk, et tegu on enamaga kui üksiku valguspunktiga. Umbes 1950. aastal tunti pilv ära udukoguna. Astronoom Gaviola nimetas selle Homunculuseks, sest tema fotodel nägi see välja nagu väike tüse mees. Hubble'i kosmoseteleskoobi pildid näitasid hiljem selle kahte sagarat üksikasjalikult.