1.6 eksameetrit!
Omega Centauri on kerasparv, tohutu tähepall, mida hoiab koos tähtede enda gravitatsioon, Kentauri tähtkujus. 2026. aasta seisuga on see Linnutee suurima massiga teadaolev kerasparv, milles on umbes 10 miljonit tähte. See asub Maast umbes 17 700 valgusaasta kaugusel, kusjuures valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Parve ere põhiosa on umbes 150–187 valgusaasta läbimõõduga.
Kerasparvel pole serva. Selle tähed on keskel tihedalt koos ja hõrenevad kaugemal järk-järgult, mistõttu sõltub parve suurus sellest, kuhu serv tõmmata. Ülal näidatud suurus, 1,6 eksameetrit, on 1,6 × 1018 meetrit, kusjuures 1018 on üks, mille järel on 18 nulli. See on umbes 170 valgusaastat.
ESO ehk Euroopa Lõunaobservatoorium kirjeldab Omega Centaurit kui umbes 150 valgusaasta läbimõõduga parve. Udukogude ja täheparvede uus üldkataloog (New General Catalogue) märgib selle laiuseks 36 kaareminutit, kusjuures kaareminut on kraadi kuuekümnendik. Parve kauguse juures teeb see umbes 187 valgusaastat, nii et näidatud suurus jääb nende kahe väärtuse vahele.
Pool parve valgusest pärineb keskpunktist umbes 25 valgusaasta raadiuses asuvalt alalt. Parve kõige hämaramad välimised tähed ulatuvad palju kaugemale. Parve standardne matemaatiline mudel paneb selle välisserva keskpunktist umbes 48 kaareminuti kaugusele, mistõttu on kogu parv umbes 500 valgusaasta läbimõõduga. NASA annab selle läbimõõduks umbes 450 valgusaastat.
Enamikus kerasparvedes on tähed, mis kõik tekkisid umbes samal ajal. Omega Centauris on eri vanusega tähti. See on üks põhjus, miks mõned astronoomid arvavad, et parv võib olla Linnuteega kohtumisel oma välimised tähed kaotanud väikese galaktika tuum.
2024. aastal teatasid astronoomid seitsmest parve keskme lähedal asuvast tähest, mis liiguvad kiiremini, kui parve enda gravitatsioon suudaks neid kinni hoida. Paigal suudaks neid hoida vaid must auk, mille mass on vähemalt 8 200 korda suurem kui Päikese mass. Selliseid keskmise suurusega musti auke on teada vähe; need paiknevad suuruselt üksikutest tähtedest järele jäänud mustade aukude ja galaktikate keskmes olevate hiiglaste vahel.
Omega Centauri on piisavalt ere, et seda saab ilma teleskoobita näha lõunapoolkeralt ja põhjapoolkera madalatelt laiuskraadidelt. Peaaegu 2 000 aastat tagasi kandis Ptolemaios selle loetellu ühe tähena. 1677. aastal kirjeldas Edmond Halley seda udukoguna ning 1830. aastatel tunnistas John Herschel esimesena, et tegu on kerasparvega. Parve vanuseks peetakse umbes 12 miljardit aastat.