How big is Roseti udukogu?

Roseti udukogu on suur, ümmargune helendava gaasi pilv, mille keskel on õõnsus. See asub Ükssarviku tähtkujus, Maast umbes 4 600–4 900 valgusaasta kaugusel. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga; see on umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. Udukogu on umbes 130–170 valgusaasta lai, olenevalt sellest, kuhu selle nõrk välisserv tõmmata.

Suurus

Roseti udukogu on paks helendava gaasi kest keskse õõnsuse ümber ja selle välisserv hajub järk-järgult. Helendavate vesinikupilvede 1959. aasta kataloog annab selle suurimaks laiuseks 100 kaareminutit, kus kaareminut on kraadi kuuekümnendik. 2025. aasta uuring, milles udukogu valgus kaardistati, leidis, et udukogu täidab umbes 2 kraadi laiuse vaatevälja.

Nurga muutmiseks taevas laiuseks on vaja teada kaugust. Hiljutised mõõtmised, sealhulgas kosmoseteleskoobi Gaia omad, asetavad udukogu umbes 4 600–4 900 valgusaasta kaugusele. Sellisel kaugusel on 100 kaareminutit umbes 130–140 valgusaastat ja 2025. aasta uuringu põhjal on laius umbes 160–170 valgusaastat.

Ülal toodud suurus, 1,2 eksameetrit, on 1,2 × 10¹⁸ meetrit, kus 10¹⁸ on üks, millele järgneb 18 nulli. See on umbes 127 valgusaastat, mis jääb mõõdetud vahemiku alumise otsa lähedale.

Suuruste võrdlused

Maalt vaadates on udukogu umbes kolm kuni neli korda nii lai kui kogu Kuu ketas.
Omega Centauri, 2026. aasta seisuga Linnutee massiivseim teadaolev kerajas täheparv, on umbes sama lai: selle hele põhiosa on umbes 150–190 valgusaasta laiune.
Udukogu on umbes 30–40 korda nii lai kui Päikese ja Proxima Centauri vaheline kaugus; Proxima Centauri on Päikesele lähim täht.
Kui Neptuuni orbiit ümber Päikese oleks kahandatud USA sendi laiuseks ehk 19 millimeetriks, oleks udukogu umbes 2,6–3,4 kilomeetrit lai.

Mis tühjendas keskosa

Udukogu keskel on noor täheparv NGC 2244, umbes 2 miljonit aastat vana. Parve heledaimad tähed on massiivsed ja väga kuumad. Nende valgus lööb ümbritseva gaasi aatomitelt elektrone lahti ja see paneb gaasi helendama.

Samad tähed puhuvad välja võimsaid tuuli. Õõnsuse gaasi mõõtmised näitavad, et gaas voolab väljapoole kuni 20 kilomeetrit sekundis (72 000 kilomeetrit tunnis), mis on märk sellest, et tuuled puhastavad keskosa. Allesjäänud helendava gaasi mass on umbes 23 000 Päikese massi.

Laienev udukogu põrkub kokku palju suurema külma gaasi pilvega, Roseti molekulaarpilvega. Selle pilve sees on hiljuti tekkinud mitu uute tähtede parve.

Mitu nime ühele udukogule

Roseti udukogul on mitu katalooginumbrit. NGC 2237 viitas algul selle lääneserva heledaimale laigule ja NGC 2246 idaserva heledale alale. Keskne täheparv on NGC 2244, kuid seda on loetletud ka kui NGC 2239, mis oli algul antud parve heledaimale tähele.

Astronoom Flamsteed märkas täheparve 17. sajandi lõpus. William Herschel teatas hiljem täheparvest, märkamata selle ümber olevat helendavat gaasi. Tema poeg John Herschel leidis udukogu mitu heledat laiku.