2 terameetrit!
VY Canis Majoris on punane ülihiid Suure Peni tähtkujus, umbes 3 800 valgusaasta kaugusel Maast. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga; see on umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. Tähe läbimõõt on umbes 2 miljardit kilomeetrit, ligikaudu 1 400 korda Päikese läbimõõt. See arv on tema nähtava pinna läbimõõt ja see võib olla peaaegu kümnendiku võrra suurem või väiksem.
Tähel pole tahket pinda, seepärast mõõdetakse tema laiust sügavuseni, kus helendav gaas lakkab olemast läbipaistev. 2012. aastal mõõtis astronoomide rühm Väga Suure Teleskoobi interferomeetriga, mis ühendab mitme teleskoobi valgust, kui lai VY Canis Majoris Maalt paistab. Tähe nurkläbimõõt on 11,3 kaaresekundi tuhandikku, kusjuures kaaresekund on 1/3 600 kraadi. Nii lai paistab inimese juuksekarv, mis on umbes 0,1 millimeetrit paks, umbes 1,8 kilomeetri kauguselt.
Tähte ümbritsevad veeauru ja süsinikmonooksiidgaasi kihid. Lainepikkustel, mida need gaasid neelavad, paistab täht umbes 20–50% laiem, seetõttu mõõtis rühm seda lainepikkusel, mida gaasid ei neela. Tähe kaugus oli hiljuti täpselt mõõdetud tema asukoha pisikese nihke järgi, kui Maa tiirleb ümber Päikese. Nurk ja kaugus annavad koos raadiuse, mis on 1 420 korda Päikese raadius, pluss-miinus 120, seega on tähe läbimõõt 1,8–2,1 miljardit kilomeetrit.
Varasemad hinnangud, mis tehti siis, kui kaugus oli ebakindlam, jäid vahemikku 600–3 000 korda Päikese raadius. 2021. aasta uuring annab raadiuseks umbes 7 astronoomilist ühikut, kusjuures astronoomiline ühik on Maa keskmine kaugus Päikesest, umbes 150 miljonit kilomeetrit. Ka selle järgi on tähe läbimõõt umbes 2,1 miljardit kilomeetrit. 2024. aasta Linnutee punaste ülihiidude ülevaateuuring kirjeldab teda kui üht kõige laiemat.
Astronoomid nimetavad VY Canis Majorist ka punaseks hüperhiiuks. See on üks väikese rühma tähtedest, mis paiskavad ainet välja suurte ebaühtlaste purskedena. Täht asub selle aine tolmupilve sees. Hubble'i kosmoseteleskoobi abil mõõtis Roberta Humphreysi juhitud rühm tähe lähedal asuvate väikeste gaasitombude liikumist. Tombud paisati välja mitmel erineval ajal, umbes 70, 120, 200 ja 250 aastat tagasi.
Mitu neist ajahetkedest langeb kokku pikkade perioodidega, mil täht muutus palju tuhmimaks; need on näha tema heleduse andmetes, mis ulatuvad tagasi 1800. aastani. Iga sügav tuhmumine kestis tavaliselt umbes kolm aastat. Betelgeuse tuhmus samamoodi 2019. ja 2020. aastal umbes 150 päeva, kui gaas voolas tema pinnalt ära. Rühm jõudis järeldusele, et sellised pursked võivad olla punaste ülihiidude jaoks oluline viis massi kaotada.
2012. aasta rühm hindas, et VY Canis Majoris alustas oma elu massiga, mis oli 25–32 korda Päikese mass. Rühm leidis, et täht on peaaegu kõige jahedam, mis nii hele täht olla saab, ja ootab, et ta muutub järgmisena kuumemaks. Rühm peab teda üheks Linnutee tõenäoliseimaks täheks, mille elu lõpeb supernoovana, see tähendab plahvatusena, millega massiivse tähe elu lõpeb.