36,000,000 kilomeetrit!
Arktuurus on punane hiidtäht ja üks öötaeva heledamaid tähti. Selle läbimõõt on umbes 35 miljonit kilomeetrit, umbes 25 korda Päikese laius. See on tähe nähtava pinna laius, mille näivat suurust astronoomid on otse mõõtnud.
Arktuurus on hele ja suur, mistõttu on selle laiust mõõdetud palju kordi interferomeetritega, instrumentidega, mis ühendavad mitme teleskoobi valguse, et näha väga peeni üksikasju. Maalt vaadatuna on see umbes 21 tuhandikku kaaresekundit lai, kusjuures kaaresekund on 1/3 600 kraadist. Sama laiune paistab inimese juuksekarv umbes 1 kilomeetri kauguselt.
Arktuurus on umbes 36,8 valgusaasta kaugusel. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga; see on umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. Kaugus saadakse parallaksist, see tähendab tähe asukoha pisikesest nihkest, kui Maa liigub ümber Päikese. 2011. aasta uuringus ühendasid Ramírez ja Allende Prieto näiva laiuse ja kauguse, keskmistasid tulemuse tähtede vananemise mudelitest saadud hinnanguga ning said raadiuseks 25,4 korda Päikese raadius, umbes 1% täpsusega.
Mõned tähe serva modelleerimise viisid viitavad sellele, et selle näiv laius on veidi suurem. Siis oleks raadius 25,6–26,1 korda Päikese raadius ehk läbimõõt umbes 36 miljonit kilomeetrit.
Arktuuruse vanuseks hinnatakse umbes 7 miljardit aastat, mis on rohkem kui Päikesel, mis tekkis umbes 4,6 miljardit aastat tagasi. Vesinikuga võrreldes on selles vaid umbes kolmandik nii palju rauda kui Päikeses. Selle keemiline koostis ja liikumine galaktikas seovad selle tähtede populatsiooniga, mida astronoomid nimetavad Linnutee paksuks kettaks.
Kuna Arktuurus on hele, lähedal ja hästi mõõdetud, on see standardne võrdlusobjekt astronoomidele, kes uurivad teisi hiidtähti. Paljud interferomeetrid vaatlevad seda ka testobjektina.
Arktuuruse mass on umbes sama mis Päikesel, 1,08 korda suurem, kuid see on juba punane hiidtäht. Selle pind on umbes 4 000 kraadi Celsiuse järgi, jahedam kui Päikese 5 500 kraadi Celsiuse järgi. Päike on veel kollane kääbustäht, kuid NASA ootab, et see paisub oma elu lõpuosas punaseks hiidtäheks, piisavalt suureks, et neelata endasse Merkuur ja Veenus ning võib-olla ka Maa.