How big is Neitsi superparv?

Neitsi superparv, mida nimetatakse ka Kohalikuks superparveks, on tohutu, lamenenud galaktikarühmade ja -parvede kogum, mille keskmes on Neitsi galaktikaparv. Kohalik galaktikarühm, kuhu kuulub ka Linnutee, asub superparve ühe serva lähedal. Superparve läbimõõt on ligikaudu 100 miljonit valgusaastat. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga, umbes 9,46 triljonit kilomeetrit.

Suurus

Superparvel pole teravat piiri ja isegi sõnal „superparv“ pole täpset definitsiooni, mistõttu on iga superparve suurus ligikaudne. NASA annab Kohalikule superparvele läbimõõduks ligikaudu 100 miljonit valgusaastat. Superparve massiks annab ta umbes 10¹⁵ korda Päikese massi, ehk 1, millele järgneb 15 nulli.

See laius sobib superparve ülesehitusega. Selle keskel asuv Neitsi galaktikaparv on Maast umbes 54 miljoni valgusaasta kaugusel ja Kohalik galaktikarühm asub ühe serva lähedal. Superparv, mille keskmes on Neitsi galaktikaparv ja mis ulatub Kohaliku galaktikarühmani, on seega läbimõõdult umbes kaks korda nii suur kui see vahemaa.

Superparv on ka lame. 1982. aastal leidis astronoom R. Brent Tully, et umbes 60% selle heledatest galaktikatest asub õhukeses kettas ja ülejäänud väheses arvus ketta välistes pilvedes. Ketas on umbes kuus korda pikem kui paks ning suurem osa selle kohal ja all olevast ruumist ei sisalda peaaegu üldse heledaid galaktikaid.

Suuruste võrdlused

Superparve laiuses mahuks kõrvuti umbes 1 000 Linnuteed, millest igaühe läbimõõt on umbes 100 000 valgusaastat.
Selle keskel asuva Neitsi galaktikaparve põhiosa läbimõõt on umbes 11 miljonit valgusaastat, nii et umbes üheksa sellist parve kataks kogu superparve laiuse.
Neitsi superparve sisaldav Laniakea superparv on umbes 520 miljonit valgusaastat lai, ehk umbes viis korda laiem, ning selle mass on umbes 100 korda suurem.
Kui Linnutee oleks kahandatud korvpalli suuruseks, oleks superparve läbimõõt umbes 240 meetrit. Neitsi galaktikaparv asuks keskkoha lähedal, umbes 130 meetri kaugusel korvpallist.

Kuidas see avastati

Sellest ajast peale, kui William ja John Herschel koostasid esimesed suured udukogude kataloogid, on astronoomid teadnud, et põhjataeva laias vööndis Neitsi tähtkuju ümber on tihedalt nõrku, häguseid objekte. Paljud neist osutusid galaktikateks. 1950. aastatel väitis astronoom de Vaucouleurs, et see vöönd on tegelik struktuur ruumis, mitte juhuslik kokkulangevus. Esmalt nimetas ta seda „Supergalaktikaks“ ja hiljem nimetas ümber Kohalikuks superparveks.

Astronoomid vaidlesid aastakümneid selle üle, kas struktuur on tegelik. Küsimuse lahendasid 1980. aastate alguses uuringud, mis mõõtsid tuhandete lähedaste galaktikate Maast eemaldumise kiirusi. Kiiruste põhjal selgub iga galaktika ligikaudne kaugus ning need näitasid, et galaktikad paiknevad tõepoolest lamedas struktuuris.

Laniakea osa

2014. aastal kaardistasid Tully ja kolm kolleegi galaktikate liikumist, lahutades sellest universumi paisumise. Nad määratlesid superparve kui piirkonna, mille sees galaktikad voolavad sama koha poole. Selle määratluse järgi on Linnutee kodu Laniakea superparv, mille nimi tähendab havai keeles „määratut taevast“. Laniakea hõlmab Kohalikku superparve sellisena, nagu see varem määratleti, ja Laniakea galaktikad voolavad Vinkli ja Kentauri galaktikaparvede lähedal asuva piirkonna poole, mida nimetatakse Suureks Tõmbajaks.