How big is Plinkiv udukogu?

Plinkiv udukogu ehk NGC 6826 on surevast tähest eemale paisatud hõõguva gaasi kest Luige tähtkujus. Selle hele välimine kest on umbes 5–6 triljonit kilomeetrit lai, veidi rohkem kui pool valgusaastat; valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Udukogu on oma nime saanud sellest, et see näib väikeses teleskoobis kaduvat ja uuesti ilmuvat.

Suurus

NGC 6826 on planetaarudukogu: Päikesetaolise tähe välimised kihid, mis on elu lõpu lähedal minema paisatud ja hõõguvad järele jäänud väikese kuuma tuuma ümber. 18. sajandi astronoomid nimetasid neid pilvi planetaarudukogudeks, sest väikestes teleskoopides nägid need ümmargused välja, nagu kauged planeedid, näiteks Uraan.

Hubble'i kosmoseteleskoobi pildid näitavad heledat sisemist serva suurusega umbes 19 × 10 kaaresekundit, mis asub välimise kesta sees, mille suurus on umbes 31 × 27 kaaresekundit. Kaaresekund on kraadi 1/3 600. Palju nõrgem gaasihalo ulatub tähest umbes 130 kaaresekundini.

Nende nurkade muutmiseks pikkusteks tuleb teada udukogu kaugust. Gaia kosmoseteleskoobi mõõtmised, mida analüüsiti 2021. aastal, paigutavad udukogu umbes 4 200 valgusaasta kaugusele, pluss-miinus umbes 5%. Selle kauguse korral on välimine kest umbes 5,9 × 5,1 triljonit kilomeetrit. Kauguse muud hinnangud jäävad vahemikku umbes 2 200–6 800 valgusaastat, mistõttu erinevad ka nende põhjal saadud suurused.

Suuruste võrdlused

Välimine kest on umbes 37 000 korda suurem kui keskmine kaugus Maast Päikeseni.
Selle laiuses mahuks kõrvuti umbes 600 Neptuuni orbiiti Päikese ümber.
See on umbes kolm korda suurem kui Proxima Centauri ja Alpha Centauri A vaheline kaugus, järgmine väiksem objekt sellel saidil.
NGC 2392, teine planetaarudukogu, mis näib plinkivat, on umbes kaks korda laiem.
Kui udukogu oleks kahandatud korvpalli laiuseks, oleks Maa kogu orbiit ümber Päikese umbes 13 mikromeetrit lai, umbes seitsmendik inimese juuksekarva laiusest. Mikromeeter on millimeetri tuhandik.

Miks see näib plinkivat

Kui vaadata NGC 6826 otse väikese teleskoobiga, näevad enamik vaatlejaid vaid selle eredat kesktähte. Veidi kõrvale vaadates tuleb nõrgem udukogu nähtavale ning tähele tagasi vaadates see taas hääbub. See efekt andis udukogule nime „Plinkiv planetaarudukogu“. Udukogu ise ei muutu: plinkimine tuleneb vaatamisviisist.

William Herschel avastas udukogu 1793. aastal. Seda on kõige parem näha põhjapoolkeralt suveöödel.

Punased sõlmed mõlemal küljel

Hubble'i pildid näitavad udukogu vastaskülgedel kahte punast laiku. Astronoomid nimetavad neid FLIER-iteks, mis on lühend ingliskeelsest nimest fast low-ionization emission regions ehk kiired madala ionisatsiooniga kiirgusalad. Need on noored moodustised, mis on lämmastikurikkad ja milles elektriliselt laetud aatomid voolavad väljapoole helikiirusest kiiremini. Hubble pildistas neid 1996. aasta jaanuaris, et aidata astronoomidel mõista, kuidas need tekivad.