How big is Eskimo udukogu?

NGC 2392, mida on pikka aega hüütud Eskimo udukoguks, on Kaksikute tähtkujus asuv helendav gaasikest, mille on välja paisanud suremas olev täht. Selle tuhm välimine kest on umbes 12 triljoni kilomeetri läbimõõduga, see on umbes 1,2 valgusaastat; valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Udukogu asub Maast umbes 5 600 valgusaasta kaugusel.

Suurus

NGC 2392 on planetaarudukogu: Päikesetaolise tähe välimised kihid, mille täht heitis oma elu lõpu lähedal minema ja mida tähe ultraviolettkiirgus paneb helendama. Udukogul on kaks põhiosa. Tähte ümbritseb eredam sisemine kest, mis on umbes 18 × 15 kaaresekundi suurune, ja tähest ulatub umbes 23 kaaresekundi kaugusele tuhmim, peaaegu ümar välimine kest. Kaaresekund on 1/3 600 kraadist.

Nende nurkade ümberarvutamiseks pikkusteks on vaja teada udukogu kaugust. Kosmoseteleskoobi Gaia mõõtmised, mida analüüsiti 2021. aastal, asetavad udukogu umbes 5 600 valgusaasta kaugusele, kusjuures kaugus võib olla umbes 8% võrra suurem või väiksem. Sellisel kaugusel on välimise kesta läbimõõt umbes 12 triljonit kilomeetrit ja sisemise kesta mõõtmed umbes 4,7 × 3,9 triljonit kilomeetrit. Enne Gaiat jäid kauguse hinnangud vahemikku umbes 3 600 kuni 5 900 valgusaastat, seega on enamik nende põhjal saadud suurusi väiksemad.

Suuruste võrdlused

Välimine kest on umbes 78 000 korda suurem kui keskmine kaugus Maast Päikeseni.
Välimine kest on umbes 1,2 korda valgusaasta pikkune; valgusaasta on üks järgmistest väiksematest objektidest sellel saidil.
Udukogu on umbes kaks korda laiem kui Plinkiv udukogu, mis on samuti planetaarudukogu.
Udukogu on umbes 6,5 korda suurem kui Proxima Centauri ja Alpha Centauri A vaheline kaugus.
Kui udukogu oleks kahandatud korvpalli laiuseks, oleks Neptuuni orbiit ümber Päikese umbes 0,2 millimeetri läbimõõduga, mis on umbes kaks korda inimese juuksekarva laius.

Komeedid ja jugad

Hubble'i 2000. aasta jaanuari pildil on välimises kestas näha komeedikujuliste sõlmede rõngast, mille sabad on tähest eemale suunatud nagu ratta kodarad. Sõlmede pead paistavad asuvat kõik tähest umbes ühesugusel kaugusel, mis annab vihje nende tekkele. Üks oletus on, et sõlmed tekivad kohtades, kus kiiresti liikuv gaas põrkub aeglasema gaasiga.

Välimine kest paisub kiirusega umbes 16 kilomeetrit sekundis, sisemine kest kiirusega kuni umbes 120 kilomeetrit sekundis ning kaks kitsast juga kiirusega umbes 180 kilomeetrit sekundis. NASA röntgenobservatooriumi Chandra nähtud röntgenikiirgus näitab keskme lähedal umbes miljoni kraadini kuumenenud gaasi. Täht hakkas oma välimisi kihte maha heitma umbes 10 000 aastat tagasi.

Avastamine ja nimi

William Herschel avastas NGC 2392 1787. aastal. Plinkiva udukoguga sarnaselt näib see udukogu kaduvat, kui vaatleja vaatab teleskoobiga otse selle kesktähe poole, ja uuesti ilmuvat, kui vaatleja vaatab veidi kõrvale.

Hüüdnimi tulenes udukogu välimusest: astronoomid kirjeldavad välimist kesta kapuutsina ja selles olevat komeedikujuliste sõlmede rõngast kapuutsi karusnahana. 2020. aastal lõpetas NASA hüüdnime Eskimo udukogu kasutamise. NASA ütles, et seda sõna peetakse laialdaselt koloniaalseks terminiks, millel on rassistlik ajalugu ja mis on peale surutud Arktika põlisrahvastele. NASA ütles, et kasutab edaspidi ainult ametlikku nime NGC 2392.