180 eksameetrit!
Väike Magalhãesi pilv on kääbusgalaktika, üks Linnuteed tiirlevatest galaktikatest, umbes 200 000 valgusaasta kaugusel Maast. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga, umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. Kui mõõta kuni tavapärase nõrga heleduseni, on galaktika umbes 19 000 valgusaastat pikk. Lõunapoolkeralt on see palja silmaga nähtav.
Galaktika kuma nõrgeneb servade suunas järk-järgult. Galaktikate õiglaseks võrdlemiseks mõõdavad astronoomid sageli iga galaktikat kuni sama väga nõrga heleduseni. Nii mõõdetud laiust nimetatakse D25-ks.
Kaks suurt galaktikakataloogi, aastatest 1991 ja 2003, annavad Väikesele Magalhãesi pilvele mõlemad D25 väärtuseks 316 kaareminutit, mis on taevas umbes 5,3 kraadi. Kaareminut on kraadi kuuekümnendik. Teises suunas on galaktika kitsam, 186–234 kaareminutit.
Taevas mõõdetud nurga muutmiseks tegelikuks suuruseks on vaja teada kaugust. 2020. aasta uuringus kasutati varjutusmuutlikke kaksiktähti: tähepaare, mis tiirledes üksteise eest mööduvad.
Uuringu järgi asub galaktika keskpunkt Maast 62 440 parseki kaugusel; parsek on umbes 3,26 valgusaastat. See on umbes 204 000 valgusaastat. Sellisel kaugusel on galaktika umbes 5 700 parsekit (19 000 valgusaastat) pikk ja 11 000–14 000 valgusaastat lai.
Galaktika on ka sügavuti pikk: see ulatub kaugele nii Maa suunas kui ka Maast eemale. Samas uuringus erinesid mõõdetud tähtedest lähima ja kaugeima kaugused Maast umbes 10 000 parseki (33 000 valgusaasta) võrra. Maalt vaadates on galaktika välja venitatud ja järsult kallutatud.
Vanim säilinud mainimine Magalhãesi pilvede kohta on teoses Kinnistähtede raamat, mille kirjutas 964. aastal Pärsia astronoom Abd al-Rahman al-Sufi. Väike Magalhãesi pilv on nime saanud maadeavastaja Fernão de Magalhãesi järgi. Navigaatorid, nende hulgas ka Magalhães, kasutasid seda ookeanidel orienteerumiseks.
Astronoomid nimetavad kõiki vesinikust ja heeliumist raskemaid elemente metallideks. Väikeses Magalhãesi pilves on metalle vähem kui Linnuteel: pilve tähtedes on raua ja vesiniku suhe umbes kümnendik Päikese omast. Seal valitsevad tingimused sarnanevad nende galaktikate omadega, mis olid umbes 2–3 miljardit aastat pärast Suurt Pauku, mil tähed tekkisid universumis kõige kiiremini. Seetõttu saab seda lähedal asuvat galaktikat kasutada, et uurida, kuidas tähed siis tekkisid.
Galaktika aktiivseim tähetekkepiirkond on NGC 346, galaktika ainus massiivne täheparv, kus tähti tekib endiselt kiiresti. Et tolm koosneb enamasti metallidest, eeldasid astronoomid, et seal on seda vähe. 2023. aastal leidis aga James Webbi kosmoseteleskoop NGC 346 noori tähti ümbritsevatest ketastest tolmu. Sedalaadi ketastes tuvastati tolmu esimest korda. Uurimisrühm pakkus välja, et kivised planeedid võisid tekkida universumi ajaloos varem, kui astronoomid olid arvanud.