410,000,000 kilomeetrit!
R Doradus on punane hiid Kuldkala ehk Mõõkkala tähtkujus. Selle läbimõõt on umbes 410 miljonit kilomeetrit, ligikaudu 300 korda nii lai kui Päike. See on tähe nähtava pinna laius, mõõdetuna infrapunavalguses. Pikematel lainepikkustel paistab täht suurem.
Tähtedel pole tahket pinda. Punasel hiiul on nähtava pinna kohal ka laienenud atmosfäär, mistõttu sõltub tähe mõõdetud suurus sellest, millise valgusega seda vaadatakse. Infrapunavalguses mõõtis Very Large Telescope Interferometer R Doraduse laiuseks 51,2 tuhandikku kaaresekundit. Kaaresekund on 1/3 600 kraadist, seega paistab R Doradus umbes sama lai kui inimese juuksekarv 400 meetri kauguselt vaadatuna.
Kosmosemissioon Hipparcos mõõtis tähe kauguseks umbes 180 valgusaastat, kusjuures valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Koos annavad laius ja kaugus raadiuseks umbes 1,4 astronoomilist ühikut ehk 298 Päikese raadiust. Astronoomiline ühik on Maa ja Päikese keskmine kaugus, umbes 150 miljonit kilomeetrit.
Teleskoop ALMA, mis vaatleb umbes millimeetri suurustel lainepikkustel, näeb nähtava pinna kohal asuvat gaasi. Nendel lainepikkustel on R Doradus umbes 350 korda nii lai kui Päike, umbes 490 miljonit kilomeetrit. Täht ka pulseerib. Umbes iga 1 000 päeva järel lülitub see kahe rütmi vahel ümber, millest üks kestab 362 päeva ja teine 175 päeva.
1997. aastal leidsid astronoomid, et R Doradus paistab taevas laiem kui ükski teine täht peale Päikese, laiem isegi kui Betelgeuse. 2019. aasta uuringus kirjeldati seda kui lähimat asümptootilise hiidude haru tähte, punase hiiu liiki, mis on oma elu hilises järgus. Tähe mass on sarnane Päikese massile, seega annab täht eelvaate sellest, milline võib Päike välja näha umbes viie miljardi aasta pärast.
Sellises tähes nagu R Doradus tõuseb energia üles hiiglaslike kuuma gaasi mullidena, mis jahtuvad ja vajuvad uuesti alla. Seda segunemist nimetatakse konvektsiooniks. 2023. aasta juulis ja augustis tegi ALMA umbes kuu aja jooksul pildiseeria tähe pinnast. Esimest korda said astronoomid jälgida nende mullide liikumist mõnel muul tähel peale Päikese.
Mullide laius on umbes 75 korda Päikese laius ja neis olev gaas liigub kiirusega kuni umbes 20 kilomeetrit sekundis. Mullid ilmuvad ja vajuvad tagasi umbes ühe kuu pikkuse tsükliga, kiiremini, kui astronoomid olid oodanud sellest, kuidas konvektsioon toimib Päikeses.