1 joktomeeter!
Neutriino on elementaarosake, mis katsete põhjal otsustades ei koosne millestki väiksemast. Sellel pole elektrilaengut ja selle mass on nii väike, et katsed on suutnud määrata vaid ülempiiri. Ka suurust pole ükski katse sellele mõõtnud, mistõttu pole ülal näidatud 1 joktomeeter mõõtmistulemus. Joktomeeter on 10−24 meetrit, meetri triljondiku triljondik.
Neutriinol pole mõõdetavat pinda. Selle asemel jälgivad füüsikud, kuidas neutriinod elektronidelt hajuvad. Teatud suurusega neutriino, mida kirjeldab suurus nimega laenguraadius, hajuks punktist veidi erinevalt.
Taiwanis tehtud katses TEXONO püüti antineutriinod, neutriinode antiaine paarilised, mis voolasid 28 meetri kaugusel asuvast tuumareaktorist. Antineutriinod hajusid elektronidelt nii, nagu osakeste standardteooria ennustab, katse täpsuse piires. Particle Data Group, mis kogub osakeste mõõtmisi üle maailma, kasutab seda 2010. aasta tulemust oma piirina. See vastab laenguraadiusele, mis on väiksem kui umbes 1,8 × 10−18 meetrit, ehk laiusele, mis on väiksem kui umbes 3,6 × 10−18 meetrit.
Füüsikud on eri meelt, kas neutriino laenguraadius on tegelik suurus, mistõttu seda arvu on parim lugeda neutriinode hajumise piirina. Sellel saidil näidatud 1 joktomeeter jääb sellest piirist kaugele allapoole, seega ei saaks ükski katse seda kinnitada ega ümber lükata.
Wolfgang Pauli pakkus neutriino välja 1930. aastal, et seletada beetalagunemist, radioaktiivsuse liiki, mille käigus aatomituum kiirgab elektroni. Osa energiast näis kaduvat ja Pauli pakkus, et selle viis endaga kaasa nähtamatu osake, millel pole laengut. Enrico Fermi pani sellele nimeks neutriino, itaalia keeles „väike neutraalne“.
Neutriinod reageerivad ainega nii harva, et neid peeti peaaegu võimatuks tabada. Los Alamose teadlased Frederick Reines ja Clyde Cowan tuvastasid need lõpuks Savannah River Plantis USA Lõuna-Carolina osariigis, kasutades selle tuumareaktorist tulvavat antineutriinode voogu. Nad avaldasid avastuse 1956. aasta juulis ning Reines jagas selle eest 1995. aasta Nobeli füüsikaauhinda.
Peale footonite, valguse osakeste, on neutriinod universumi kõige levinumad osakesed. Paljud tekivad Päikeses tuumasünteesil. Umbes 66 miljardit Päikeselt tulevat neutriinot jõuab Maal igale ruutsentimeetrile igas sekundis ning peaaegu miski neid ei peata.
Neutriinosid on kolme tüüpi: elektron-, müüon- ja tau-neutriinod. Takaaki Kajita ja Arthur McDonald said 2015. aasta Nobeli füüsikaauhinna selle eest, et näitasid, et neutriinod vahetavad liikudes tüüpi, mis tähendab, et neil peab olema mass. 2025. aastal teatas KATRINi katse, et neutriino mass on väiksem kui 0,45 elektronvolti, energiaühik, mida füüsikud kasutavad ka massi jaoks. Elektroni mass on neutriino massist rohkem kui miljon korda suurem.