110 pikomeetrit!
Vesiniku aatom on kõige lihtsam aatom: üksainus prooton hoiab kinni üksainsat elektroni. Aatomi läbimõõt on umbes 0,11 nanomeetrit ehk 110 pikomeetrit, mõõdetuna Bohri raadiuse kahekordsena. Nanomeeter on meetri miljardik ja pikomeeter on nanomeetri tuhandik.
Aatomil ei ole kõva serva. Selle elektron ei liigu kindlal rajal nagu planeet. Kvantfüüsika kirjeldab seda hoopis tõenäosuspilvena: elektron on kõige tõenäolisemalt tuumast ühel kindlal kaugusel ja kaugemal vähem tõenäoliselt. Seetõttu määratlevad keemikud aatomi suuruse mitmel viisil ja igaüks annab erineva arvu.
Siin toodud arv on kahekordne Bohri raadius. Bohri raadius, 52,9 pikomeetrit, on kaugus prootonist, mille juures elektron on kõige tõenäolisemalt leitav. Selle kahekordne väärtus on 106 pikomeetrit, mis ümardub 110-ni. Nimi austab Niels Bohri, kelle 1913. aasta aatomimudelis asus elektron ringorbiidil just sellise raadiusega.
Teised määratlused annavad teisi suurusi. Kaks molekuliks ühinenud vesiniku aatomit asuvad nii, et nende keskpunktid on teineteisest 74 pikomeetri kaugusel. Teine mõõt, van der Waalsi raadius, põhineb sellel, kui lähedale võivad kaks eraldi aatomit jõuda, enne kui nad teineteist eemale tõukavad. Selle mõõdu järgi on vesiniku aatomi läbimõõt umbes 220–240 pikomeetrit.
Vesinik on universumis kõige levinum element. Päike koosneb massi järgi umbes 75% ulatuses vesinikust. Päikese kõrgel temperatuuril sulavad vesiniku tuumad kokku heeliumiks, vabastades tohutul hulgal energiat. Maal leidub suurem osa vesinikust vees.
Sama elemendi aatomeid, mille neutronite arv on erinev, nimetatakse isotoopideks. Enam kui 99,97% Maa vesiniku aatomitest on tuumaks üksik prooton ilma neutroniteta. 1931. aastal tuvastasid Harold Urey ja tema kolleegid Columbia ülikoolis harvema vormi, deuteeriumi, mille mass on umbes kaks korda suurem.
Kolmandal vormil, triitiumil, on lisaks prootonile kaks neutronit. Triitium on radioaktiivne ja pool igast proovist laguneb iga 12,3 aasta järel. Triitium tekib looduslikult atmosfääri kõrgetes kihtides, kui kosmilised kiired tabavad õhus lämmastikumolekule.