How big is Sinivaal?

Sinivaal on vurrvaal ehk selline vaal, kes toitub, kurnates mereveest välja väikseid loomi. 2026. aasta seisuga on ta suurim teadaolev loom, kes on Maal elanud. Täiskasvanud sinivaal on umbes 20–30 meetrit pikk. Sellel saidil on näha 30 meetri pikkune isend, suur täiskasvanud loom selle vahemiku ülapiiril.

Suurus

Vaala suurust antakse kehapikkusena. Guinnessi rekordite raamatu järgi on täiskasvanud sinivaal umbes 20–30 meetrit pikk ja kaalub umbes 160 tonni (tonn ehk metriline tonn on 1 000 kilogrammi). Nagu paljudel vurrvaaladel, on ka sinivaalade emased tavaliselt isastest suuremad.

Suurus oleneb ka sellest, kus vaal elab. USA valitsusasutuse NOAA Fisheries andmetel kasvavad Põhja-Atlandi ja Põhja-Vaikse ookeani sinivaalad kuni umbes 27 meetri pikkuseks. Antarktika vetes elavad sinivaalad jõuavad umbes 33,5 meetrini. Kääbussinivaalad, väiksem alamliik (liigi sees eristuv rühm), mis toitub Austraalia lõunaranniku lähedal, kasvavad umbes 25 meetri pikkuseks.

2026. aasta seisuga oli kõige pikem registreeritud sinivaal emane, kes toodi 1909. aastal vaalapüügijaama Grytvikenis Lõuna-Georgia saarel. Tema pikkuseks registreeriti 107 Norra jalga ehk umbes 33,6 meetrit. Kõige raskem registreeritud sinivaal, 27,6 meetri pikkune emane, kes püüti 20. märtsil 1947 Lõunaookeanis, kaalus 190 tonni.

Suuruste võrdlused

30 meetri pikkune sinivaal on umbes sama pikk kui 18 otsakuti lamavat 1,7 meetri pikkust inimest.
Boeing 747-8 reisilennuk, mille pikkus on 76,25 meetrit, on umbes kahe ja poole sellise vaala pikkune.
Peaaegu neli 30 meetri pikkust vaala, otsakuti ritta pandud, ulatuksid Ameerika jalgpalli väljaku pikkuseni, mis on koos lõpptsoonidega 110 meetrit.
Kõige raskem registreeritud sinivaal kaalus peaaegu kolm korda rohkem kui hiiglaslik dinosaurus Patagotitan, kelle kaaluks hindasid tema kirjeldajad 69 tonni.

Kuidas sinivaal toitub

Sinivaalide toit koosneb peaaegu täielikult krillist, väikestest krevetilaadsetest loomadest. Suulae küljes ripuvad vurruplaadid, mis töötavad nagu sõel. Toituv vaal ujub lahtise suuga krilliparve sisse ja tema kurgus olevad voldid venivad, et vett mahutada. Seejärel surub ta vee keelega läbi vurrude välja, nii et krill jääb suhu kinni.

Austraalia Antarktika programmi andmetel mahub ühte suutäitu kuni 50 tonni vett ja krilli. Sinivaalad toituvad tavaliselt suvel külmades polaarvetes. Talve tulles rändavad paljud neist ekvaatori poole.

Vaalapojad ja vaalapüük

Vastsündinud vaalapoeg on 6–8 meetrit pikk ja kaalub umbes 2,5–3 tonni. Imetamisaja lõpu poole võib vaalapoeg võtta päevas juurde 100 kilogrammi. Arvatakse, et sinivaalad elavad umbes 80–90 aastat.

Vaalapüük hävitas 20. sajandil sinivaalu tohutul hulgal: ainuüksi Lõuna-Georgias tapeti 1930–1931. aasta hooajal 30 000 sinivaala. Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon keelas nende kaubandusliku küttimise 1964. aastal. Austraalia Antarktika programm hindab, et Lõunapoolkera sinivaalade arv, kääbussinivaalu arvestamata, on vähenenud umbes 225 000 isendilt enne vaalapüüki tõenäoliselt alla 2 000 isendini. Liik on liigitatud ohustatuks, kuid 2026. aasta seisuga teatab NOAA, et asurkonnad kasvavad kogu maailmas.