270 meetrit!
Titanic oli Briti reisilaev, mis uppus 1912. aasta aprillis oma esimesel reisil Põhja-Atlandi ookeanil. See oli vöörist ahtrini umbes 269 meetrit pikk. Kui laev 1911. aastal vette lasti, oli see suurim objekt, mis oli kunagi vee peal liikunud.
Royal Museums Greenwich, mis haldab Suurbritannia rahvuslikku merendusmuuseumi, märgib laeva kogupikkuseks 269,1 meetrit. 1912. aastal koostatud USA senati aruandes katastroofi kohta on kogupikkuseks antud 269,0 meetrit. Laev oli 28,2 meetrit lai, nii et see oli umbes üheksa ja poole korda pikem kui lai. Laeval oli 10 tekki.
Ametlikes dokumentides esineb veel teine, lühem pikkus. Kui Titanic Liverpoolis Briti laevana registreeriti, kanti selle pikkuseks 259,8 meetrit. See registreeritud pikkus on teistsugune mõõt kui kogupikkus ning sellel saidil näidatakse kogupikkust.
Laevaehitaja Harland and Wolff ehitas Titanicu Belfastis White Star Line'i jaoks, et vedada reisijaid Inglismaal asuva Southamptoni ja New Yorgi vahel. Laev lasti vette 31. mail 1911 ja see valmis 31. märtsil 1912. Selle õdeslaev Olympic lasti vette 1910. aastal. USA senati aruandes kirjeldati Titanicut kui Olympicu duplikaati, välja arvatud reisijate ruumid.
Laeval oli ruumi 2 435 reisijale kolmes klassis ja meeskonda oli 885. Täisnimes olev lühend RMS tähendab Royal Mail Ship, sest laev vedas ka posti. Esimeses klassis olid squashiväljakud, Türgi saun, jõusaal ja ujumisbassein.
Titanic lahkus Southamptonist 10. aprillil 1912. Kell 23.40 sõitis laev 14. aprillil jäämäele otsa. Briti juurdlus tuvastas, et jää kahjustas kere tüürpoordi (parempoolset) külge umbes 3 meetrit kiilu tasemest kõrgemal. Kahjustus oli umbes 91 meetri pikkune, mis on ligikaudu kolmandik laeva pikkusest.
Kere oli jaotatud 16 veekindlaks sektsiooniks ja laev oli kavandatud nii, et see püsiks veepinnal, kui ükskõik kaks naabersektsiooni on vett täis. Jäämägi kahjustas kuut sektsiooni: vöörpiiki, kolme lastiruumi ja kahte katlaruumi. Titanic uppus 15. aprillil kell 2.20.
Pardal oli 2 201 inimest, kuid 20 päästepaati mahutasid vaid 1 178, umbes poole neist. Juurdlus luges kokku 711 ellujäänut ja 1 490 hukkunut. Juurdlus leidis, et kokkupõrke põhjustas „liigne kiirus, millega laeva juhiti“. Prantsuse-Ameerika ühisekspeditsioon leidis vraki 1. septembril 1985 umbes 4 kilomeetri sügavuselt veepinnast.