1 sentimeeter!
Mikrolained on raadiolained raadiospektri kõrgsageduslikus otsas, lainepikkusega umbes 1 millimeetrist 1 meetrini. Sellel saidil on näidatud mikrolaine, mille lainepikkus on 1 sentimeeter. See on 10 korda suurem lühima mikrolaine lainepikkusest ja sajandik pikima omast, seega riba lühema otsa pool.
Mikrolained on nagu valguski elektromagnetlained: elektri- ja magnetenergia lained, mis liiguvad koos läbi ruumi. Laine lainepikkus on kaugus ühest harjast järgmiseni. Laine sagedus on harjade arv, mis läbivad ühe punkti sekundis, mõõdetuna hertsides. Mida lühem on lainepikkus, seda suurem on sagedus.
1-sentimeetrise lainepikkusega mikrolaine sagedus on umbes 30 gigahertsi, seega läbib punkti igas sekundis umbes 30 miljardit harja. USA töökohaohutuse amet Occupational Safety and Health Administration (OSHA) määratleb mikrolainetena sagedused 300 megahertsist (300 miljonit harja sekundis) kuni 300 gigahertsini. Need sagedused vastavad lainepikkustele 1 meetrist kuni 1 millimeetrini.
Rahvusvaheline Telekommunikatsiooniliit (ITU), mis kooskõlastab raadiokasutust kogu maailmas, nimetab raadiosagedusalasid nende lainepikkuse järgi. See nimetab sagedusi 3–30 gigahertsi „sentimeeterlaineteks“ ja sagedusi 30–300 gigahertsi „millimeeterlaineteks“. Sagedusel 29,98 gigahertsi asub 1-sentimeetrine laine sentimeeterlainete riba kõige ülemises otsas.
Mikrolaineahi tekitab laineid elektronlambiga, mida nimetatakse magnetroniks. Lained põrkavad tagasi ahju metallseintelt ning läbivad klaasi, paberit ja plasti, kuid toit neelab need. Lained panevad toidus olevad veemolekulid võnkuma ja see liikumine tekitab soojuse, mille tõttu toit valmib.
Mikrolained edastavad ka telefoni- ja televisioonisignaale ning radar kasutab neid kiiresti sõitvate autode tuvastamiseks. Doppleri ilmaradar kasutab neid tormide jälgimiseks ning enamik sidesatelliite saadab nende abil signaale maapinnale. Kosmosesides nimetatakse sagedusi 27,5–30 gigahertsi, mille lainepikkus on 1,0–1,1 sentimeetrit, 30-gigahertsiseks sagedusalaks.
1965. aastal mõõtsid Bell Telephone Laboratoriesi töötajad Arno Penzias ja Robert Wilson USA New Jersey osariigis Holmdelis 6-meetrise sarvantenniga raadiomüra. Lainepikkusel 7,35 sentimeetrit, mis on umbes seitse korda pikem kui sellel saidil näidatud laine, registreerisid nad rohkem müra, kui nad suutsid seletada. Müra tuli taevas igast suunast ühtlaselt.
Princetoni ülikooli füüsikute kaasnev artikkel pakkus seletuse. Müra oli kosmiline mikrolainetaustkiirgus: valgus, mis vabanes, kui universum oli umbes 380 000 aastat vana, ning täidab kogu universumit. Penzias ja Wilson jagasid 1978. aasta Nobeli füüsikapreemiat „kosmilise mikrolainetaustkiirguse avastamise eest“.