How big is B-hepatiidi viirus?

B-hepatiidi viirus on viirus, mis põhjustab B-hepatiiti, maksa nakkushaigust. Viiruse täielik nakkusvõimeline osake on umbes 42 nanomeetri läbimõõduga kera ja nanomeeter on meetri miljardik. See mõõt on võetud üle kogu osakese, kaasa arvatud selle välimine ümbris.

Suurus

Täielikke B-hepatiidi osakesi nimetatakse Dane'i osakesteks 1970. aasta artikli juhtautori järgi; selles artiklis kirjeldati neid elektronmikroskoobi piltidel. Viiruse ülevaateartiklid annavad nende läbimõõduks 42 nanomeetrit. Viiruseid klassifitseeriv Rahvusvaheline Viiruste Taksonoomia Komitee (ICTV) annab vahemikuks 40–45 nanomeetrit.

Igal osakesel on kaks kihti. Välimine on rasvamolekulidest ehk lipiididest koosnev ümbris, mille pinnal on kolme liiki pinnavalke. Selle sees on valkkest nimega nukleokapsiid, mille läbimõõt on 32–36 nanomeetrit. Nukleokapsiid sisaldab viiruse pärilikku ainet: umbes 3 200 aluse pikkust DNA-ringi, mis on vaid osaliselt kaheahelaline.

Suuruste võrdlused

B-hepatiidi viirus on umbes 2,5 korda laiem kui sigade tsirkoviirus, sigade viirus, mille läbimõõt on umbes 17 nanomeetrit. B-hepatiidi viirus on ruumalalt umbes 15 korda suurem.
1873. aastal arvutas Ernst Abbe välja, et tavaline valgusmikroskoop ei suuda eristada detaile, mis on väiksemad kui umbes 200 nanomeetrit. B-hepatiidi viirus on umbes viiendik sellest piirist, liiga väike, et sellise mikroskoobiga viiruse kuju näha.
Umbes 1 900–2 400 B-hepatiidi viirust, kõrvuti asetatud, ulatuksid inimese juuksekarva laiuseni; juuksekarv on 80 000–100 000 nanomeetrit lai.
Miljon korda suurendatuna oleks B-hepatiidi viiruse läbimõõt 4,2 sentimeetrit ja inimese juuksekarv 80–100 meetrit lai.

Tühjad osakesed

Nakatunud maksarakud vabastavad ka osakesi, milles pole nukleokapsiidi ega DNA-d, mistõttu need ei saa nakkust põhjustada. Need koosnevad pinnavalkudest, mis on kinnitunud rakult võetud lipiidmembraani. Mõned on 16–25 nanomeetri läbimõõduga kerad, teised filamendid ehk niidid, mis on umbes 20 nanomeetrit laiad ja erineva pikkusega.

Neid tühje osakesi on täielikest viirustest palju rohkem: 2025. aasta ülevaate hinnangul on neid 1 000–100 000 korda rohkem. Nad seovad endasse antikehad, mida immuunsüsteem pinnavalkude vastu toodab, ja tõmbavad antikehad nakkusohtlikelt osakestelt eemale. Tühjade osakeste pinnavalgud tuvastati esimest korda kui „Austraalia antigeen“.

Nakkus ja vaktsiin

B-hepatiit levib vere ja teiste kehavedelike kaudu ning kõige sagedamini emalt lapsele sünnituse ajal. Viiruse ainsad teadaolevad looduslikud peremehed on inimesed ja inimahvilised. Enamikul inimestel ei ole esmasel nakatumisel sümptomeid. Mõnel muutub nakkus siiski krooniliseks ehk pikaajaliseks ning võib viia tõsiste maksahaigusteni, sealhulgas maksa armistumiseni, mida nimetatakse tsirroosiks, ja maksavähini.

Vanus on oluline. Umbes 95%-l nakatunud imikutest ja väikelastest tekib krooniline hepatiit, nakatunud täiskasvanutest aga vähem kui 5%-l. Maailma Terviseorganisatsioon hindab, et 2024. aastal elas kroonilise B-hepatiidiga 240 miljonit inimest ja et haigus põhjustas sel aastal umbes 1,1 miljonit surma. Vaktsiin, mida tavaliselt manustatakse varsti pärast sündi, pakub peaaegu 100% kaitset.