Päevalilleseeme on hariliku päevalille (Helianthus annuus) vili: kõva kest ümber ühe tuuma. Siin näidatud triibuline seeme on 7 millimeetrit pikk, mõõdetuna laiast otsast terava tipuni. Päevalilleseemned on taimest sõltuvalt umbes 3–15 millimeetrit pikad.

Suurus

Botaanikud nimetavad seda, mida inimesed päevalilleseemneks peavad, seemniseks: kuiv vili, mis ei avane lõhenedes ning mille õhuke kõva sein ümbritseb ühte tõelist seemet. Sein on kest ja selle sees olev tõeline seeme on tuum, mida inimesed söövad. Põhja-Ameerika taimede standardne teatmik Flora of North America annab hariliku päevalille seemniste pikkuseks tavaliselt 4–5 millimeetrit ja äärmuslikel juhtudel 3–15 millimeetrit. Kirjeldus hõlmab nii metsikuid taimi kui ka kultuurtaimi.

Kultuurpäevalilli on kaht peamist tüüpi. Õlipäevalilledel on tavaliselt mustad seemned, mille õhuke kest kleepub tuuma külge. Nende seemned sisaldavad 38–50% õli. Näksipäevalilledel, mida kasvatatakse suupisteks ja linnutoiduks, on suuremad seemned, mis on tavaliselt triibulised, ning paksem kest, mis eraldub kergemini. Sellel saidil näidatud triibuline seeme on näksipäevalille tüüpi. Näksipäevalilled moodustavad umbes 10% kogu päevalilletoodangust.

Suuruste võrdlused

Peaaegu kolm seemet, otsakuti ritta pandud, ulatuksid USA sendi läbimõõduni, mis on 19 millimeetrit.
7 millimeetri pikkune seeme on peaaegu kaks korda pikem kui 4 millimeetri pikkune sipelgas.
Roheline kohviuba, mis on keskmiselt umbes 9,6 millimeetrit pikk, on umbes 1,4 korda pikem kui see seeme.
Päevalille taim kasvab 1–3 meetrit kõrgeks. See kõrgus on umbes 140–430 korda suurem kui ühe tema seemne pikkus.

Üks õisik, sadu seemneid

Päevalille „õis“ on tegelikult paljudest väikestest õitest koosnev õisik. Serva ääres olevad kroonlehed kuuluvad igaüks ühele keeleõiele. Keskosa on tihedalt täis pisikesi toruõisi, neid on umbes 150 kuni üle 1 000. Iga toruõis võib muutuda üheks seemniseks, nii et üks õisik võib anda sadu kuni üle tuhande seemne.

Metsikud päevalilled ja varased kultuursordid vajasid seemnete moodustamiseks putukaid, kes kandsid õietolmu taimede vahel. Tänapäevased kultuursordid suudavad end ise tolmeldada, kuid nad saavad siiski kasu, kui neid külastavad mesilased ja teised putukad.

Põhja-Ameerikast pärit põllukultuur

Flora of North America nimetab harilikku päevalille ainsaks Põhja-Ameerika looduslikuks liigiks, millest on saanud oluline põllukultuur. Vana DNA näitab, et inimesed kodustasid selle Põhja-Ameerika idaosas 5 000 kuni 3 800 aastat tagasi.

Arheoloogid jaotavad iidseid seemniseid suuruse järgi: need, mis on 7 millimeetrit või pikemad, loetakse pärinevaks kodustatud taimedest. Pärast kodustamist seemned aeglaselt suurenesid. Umbes 1 000 aastat tagasi olid need Põhja-Ameerika idaosa sisemaa jõeorgudes jõudnud suurima suuruseni, mida enne eurooplaste saabumist täheldati.

Hispaania maadeavastajad viisid päevalilled Euroopasse ning 1580. aastaks olid need Hispaanias tavaline aiaõis. Suures mahus hakati seda kultuuri esimest korda kasvatama Venemaal. Tänapäeval on päevalilletuumad maailma suuruselt neljas taimse toiduõli allikas.

Allikad

Helianthus annuus. In Flora of North America North of Mexico, volume 21. Flora of North America Editorial Committee, 2006.
The effects of charring on sunflower (Helianthus annuus L) achenes and kernels: Taphonomic and behavioral implications. Hart, PLOS One, 2025.
Sunflower Production Guide. North Dakota State University Extension.
History of the Sunflower. National Sunflower Association.
Chromosome-level genome assemblies of sunflower oilseed and confectionery cultivars. Yi et al., Scientific Data, 2025.
Morpho-Physicochemical, Bioactive, and Antioxidant Profiling of Peruvian Coffea arabica L. Germplasm Reveals Promising Accessions for Agronomic and Nutraceutical Breeding. Cueva-Carhuatanta et al., Plants, 2025.
Severe Weather 101: Hail Basics. NOAA National Severe Storms Laboratory.

Report a Problem

for Päevalilleseeme