Maa asub Päikesest keskmiselt umbes 150 miljoni kilomeetri kaugusel. See kaugus muutub aasta jooksul veidi, sest Maa orbiit ei ole täiuslik ring. Keskmine on nii kasulik, et astronoomid tegid sellest pikkusühiku, astronoomilise ühiku, mis on praegu defineeritud täpselt 149 597 870 700 meetrina.

Kaugus

Maa liigub ümber Päikese mööda ellipsit, veidi venitatud ringi. Päikesele on Maa kõige lähemal, umbes 147,1 miljoni kilomeetri kaugusel, jaanuari alguses. Kõige kaugemal, umbes 152,1 miljoni kilomeetri kaugusel, on Maa juuli alguses. 2026. aastal on need kuupäevad 3. jaanuar ja 6. juuli.

Vahe on umbes 5 miljonit kilomeetrit ehk umbes 3%. See on liiga väike, et põhjustada aastaaegu. Aastaajad tulenevad Maa telje 23,4-kraadisest kaldest, mistõttu on põhjapoolkeral talv siis, kui Maa on Päikesele kõige lähemal.

Keskmisel kaugusel kulub päikesevalgusel Maale jõudmiseks umbes 8 minutit ja 19 sekundit. Taevas nähtav Päike on selline, nagu see oli umbes 8 minutit varem.

Suuruste võrdlused

Umbes 11 700 Maad, kõrvuti asetatud, ulatuksid selle vahemaani.
See on umbes 389 korda keskmine kaugus Maalt Kuule, piisavalt pikk, et sõita Kuule ja tagasi umbes 195 korda.
Riigel, sinine ülihiidtäht ja järgmine väiksem objekt sellel saidil, on umbes 110 miljonit kilomeetrit lai, umbes kolm neljandikku sellest kaugusest.
Kui Päike oleks kahandatud korvpalli suuruseks, oleks Maa umbes 2 millimeetri laiune helmes, mis tiirleks umbes 26 meetri kaugusel.
Peatumata kiirusega 100 kilomeetrit tunnis sõitval autol kuluks selle läbimiseks umbes 170 aastat.

Kuidas kaugust mõõdeti

Kunagi teadsid astronoomid planeetide suhtelisi kaugusi palju paremini kui nende tegelikke kaugusi. 1716. aastal kirjeldas Edmond Halley, kuidas mõõta Päikese kaugust Veenuse läbimise abil, mil Veenus liigub Maalt vaadatuna üle Päikese ketta. Üksteisest kaugel asuvad vaatlejad ajastaksid läbimise täpselt ja nende ajamõõtmisi ühendades selguks kaugus.

Ekspeditsioonid vaatlesid 1761. ja 1769. aasta läbimisi muu hulgas Lõuna-Aafrikast, Siberist, Norrast ja Tahitilt. Vaatlused andsid astronoomidele esimese hea väärtuse Päikese kauguse kohta. 1771. aastal ühendas prantsuse astronoom Lalande tulemused kauguseks umbes 153 miljonit kilomeetrit, mis on umbes 2% suurem kui tänapäevane väärtus.

Pikkusühik

Astronoomid mõõdavad kaugusi Päikesesüsteemis astronoomilistes ühikutes. Kuni 2012. aastani oli see ühik defineeritud Päikese gravitatsiooni kaudu, et planeetide kaugusi saaks täpselt esitada suhetena ka siis, kui nende tegelikud kaugused polnud täpselt teada.

Tänapäevased mõõtmised on nii täpsed, et seda pole enam vaja. 2012. aastal määras Rahvusvaheline Astronoomialiit, professionaalsete astronoomide rahvusvaheline organisatsioon, astronoomilise ühiku täpselt 149 597 870 700 meetri pikkuseks. Liit valis selle väärtuse nii, et see oleks lähedal Maa ja Päikese vahelisele kaugusele. Ühiku tähis on au.

Allikad

Resolution B2 on the re-definition of the astronomical unit of length. International Astronomical Union, 2012.
Measuring the Universe. International Astronomical Union.
Earth Fact Sheet. NASA, 2024.
Moon Fact Sheet. NASA, 2024.
Sun Fact Sheet. NASA, 2024.
The Seasons and the Earth's Orbit. U.S. Naval Observatory.
Earth's Seasons: Equinoxes, Solstices, Perihelion, and Aphelion, 2026. U.S. Naval Observatory, 2026.
Speed of light in vacuum. NIST CODATA, 2022.
Planetary Transits Across the Sun. NASA Goddard Space Flight Center.
How Far to the Sun? The Venus Transits of 1761 & 1769. Richard Pogge, Ohio State University, 2011.
Asteroseismology of the Nearby SN-II Progenitor: Rigel. Part I. Moravveji et al., The Astrophysical Journal, 2012.
Official Basketball Rules 2026: Basketball Equipment. FIBA, 2026.

Report a Problem

for Maa ja Päikese vaheline kaugus