300 joktomeetrit!
B-kvark ehk ilukvark on kuuest kvargiliigist raskuselt teine. Kvargid on elementaarosakesed, mis ei koosne millestki väiksemast, niipalju kui katsed võimaldavad otsustada, ning need on prootonite, neutronite ja paljude teiste osakeste ehituskivid. Ükski katse pole mõõtnud B-kvargi suurust, seepärast ei ole ülal näidatud 300 joktomeetrit mõõtmistulemus. Joktomeeter on 10−24 meetrit, meetri triljondiku triljondik.
Kõigis seniseis katsetes käituvad kvargid nagu punktid. Füüsikud uurivad osakese suurust nii, et tulistavad sellesse teisi osakesi ja jälgivad, kuidas need tagasi põrkavad. ZEUS-katse tegi seda HERA kiirendis, põrgatades elektrone prootonitega, ning ei märganud mingit märki, et prootonite sees olevatel kvarkidel oleks suurust.
2016. aastal teatas ZEUS-katse, et nende kvarkide raadius, kui neil see üldse on, peab olema väiksem kui 4,3 × 10−19 meetrit. Seega on nende läbimõõt väiksem kui 8,6 × 10−19 meetrit. See on ülempiir, mitte suurus, ja see pärineb prootonites olevatest kvarkidest, mitte üksikutest B-kvarkidest. Sellel saidil näidatud 300 joktomeetrit on sellest piirist palju allpool, mistõttu ei saa ükski katse seda kinnitada ega välistada.
30. juunil 1977 teatasid Fermilabi kiirendilabori teadlased uuest osakesest, mida nimetati üpsiloniks. Nende katset E288 juhtis Leon Lederman. Üpsilon koosneb B-kvargist ja sellega seotud B-antikvargist, mis on B-kvargi antiaine paariline. See oli umbes kolm korda raskem kui ükski varem leitud osake.
B-kvark oli kolmanda osakeseperekonna esimene kvark. Selle perekonna teine liige, T-kvark, leiti alles 1995. aastal.
Particle Data Group, mis koondab osakeste mõõtmistulemusi üle maailma, esitab B-kvargi massiks 4,183 GeV. Osakestefüüsikud mõõdavad massi energiaühikutes ja üks GeV on miljard elektronvolti. Seega on B-kvark umbes 4,5 korda raskem kui terve prooton. B-kvargi elektrilaeng on miinus üks kolmandik prootoni laengust.
Kvarke ei leita kunagi üksi: iga vaba kvargi otsing on lõppenud tulemuseta. B-kvargid on alati seotud suuremate osakeste sees. CERNis uurib neid LHCb katse, et teada saada, miks universum näib koosnevat peaaegu täielikult ainest, antiainet aga peaaegu pole.