Apollo kuumoodul oli kosmoseaparaat, mis viis kaks astronauti Kuu orbiidilt alla Kuu pinnale ja tagasi üles. Maandumisjalgadel seistes oli selle laius umbes 9,4 meetrit, ühe jala jalatallast vastasjala jalatallani. Kõrgust oli moodulil 7,0 meetrit. Esimene Kuule maandunud kuumoodul, Apollo 11 Eagle, puudutas Kuud 20. juulil 1969.

Suurus

Näidatud suurus on kuumooduli kõige suurem ulatus üle maandumisjalgade. NASA arhiivikirje Apollo 11 kuumooduli kohta annab vastasjalgade jalatallaotste vaheks 9,4 meetrit. Mooduli ehitaja Grumman Aircraft Engineering Corporation märgib väljasirutatud maandumisjalgade diagonaalmõõduks 31 jalga.

Neli jalga ulatusid välja ette, taha ja mõlemale küljele. Maalt stardi jaoks olid need sissepoole kokku volditud, et aparaat oleks väiksem. Komandör sirutas jalad lülitiga välja Kuu orbiidil, enne kui kuumoodul eraldus käsu- ja teenindusmoodulitest, aparaadi osast, mis jäi orbiidile.

Kere oli jalgade ulatusest palju väiksem. Selle alumine pool oli kaheksanurkne kast, mis oli 4,2 meetrit lai, ja jalad hoidsid kasti põhja 1,5 meetri kõrgusel maapinnast. Eagle kaalus koos raketikütusega 15 103 kilogrammi, millest umbes 70% oli mootorite raketikütus.

Suuruste võrdlused

7,0 meetri kõrgusena oli kuumoodul umbes neli korda kõrgem kui 1,7 meetri pikkune inimene.
Mooduli 9,4 meetri laiune ulatus läbiks peaaegu paarismängu tennisevälja ühelt külgjoonelt teisele, kusjuures see vahemaa on 10,97 meetrit.
Sellel saidil olev saguaro kaktus on 6 meetrit kõrge, umbes 1 meetri võrra madalam kui kuumoodul.
Meeskonnakabiinis oli kahele astronaudile ruumi 4,5 kuupmeetrit. See on ruum kuubi sees, mille iga serv on 1,65 meetrit, veidi vähem kui inimese pikkus.

Kaks astet

Kuumoodul oli ehitatud kahest osast, mida nimetatakse astmeteks. Alumine laskumisaste sisaldas maandumismootorit, selle kütust ning seadmete ja katsevahendite hoiuruumi. Apollo 15, 16 ja 17 puhul kandis see ka Kuuautot.

Ülemine tõusuaste sisaldas meeskonnakabiini, mille esiküljel oli luuk ja katusel dokkimisluuk. Istmeid ei olnud. Põrand, millel astronaudid seisid, oli umbes 0,9 × 1,4 meetrit ning nende saabastel olev takjakinnis hoidis neid põrandal kaaluta olekus.

Kuult lahkumiseks käivitas tõusuaste oma mootori ja tõusis õhku, kasutades laskumisastet stardiplatvormina. Laskumisaste jäi Kuule ning tõusuaste lendas üles ja dokkus orbiidil käsu- ja teenindusmoodulitega.

Kus kuumoodulid praegu on

Eagle'i tõusuaste lasti Kuu orbiidile lahti pärast seda, kui meeskond oli läinud tagasi käsumoodulisse. Mis tõusuastmest edasi sai, ei ole teada. NASA arhiivikirje eeldab, et tõusuaste kukkus Kuule alla järgneva ühe kuni nelja kuu jooksul.

Ühte kuumoodulit, mis ei lennanud kunagi, saab näha Maal. LM-2 ehitati teiseks mehitamata katselennuks Maa orbiidil, kuid esimene katse läks nii hästi, et teist ei vajatud. Seda kasutati maapealseteks katseteks ning seejärel ehitati ümber Eagle'i sarnaseks. 2026. aasta seisuga on see välja pandud Smithsoni Riiklikus Lennundus- ja Kosmosemuuseumis USA pealinnas Washingtonis (D.C.).

Allikad

Apollo 11 Lunar Module / EASEP. NASA Space Science Data Coordinated Archive.
Apollo News Reference: Lunar Module. Grumman Aircraft Engineering Corporation, via the Apollo Lunar Surface Journal.
Lunar Module LM-2. Smithsonian National Air and Space Museum.
Rules of Tennis 2026. International Tennis Federation, 2026.

Report a Problem

for Apollo kuumoodul